we need to talk

kuradi fakk, mul on nii kiire olnud. ja nii masendav. pole enam ammu nii masenduses koolis käinud kui viimased mõned päevad. nädalavahetustest on ka nii savi, on nad või ei ole. ainuke elupäästja on vaheaeg, milleni on veel kolm päeva. kolm kontrolltööd. 22 koolitundi. 18 vahetundi.
no igatahes nagu näha, siis mul ei lähe just kõige paremini. teine hea asi lisaks vaheajale, mis on ka kurat ainult nädal aega, on see, et lumi sulab ja kevad tuleb. kevad on juba pmst ukse taga. aga uks kurat ei tule lahti veel.
Reedel sai väljas ka käidud. Fashion Meets 3D. kõlab suht hästi. moeshow iseenesest ei olnud väga hea, aga hea oli vaadata erinevaid inimesi, kes kõik kohale olid tulnud. no ühesõnaga suht fashion õhtu. pühapäeval käisime tädi Ehal sünnipäeval. üritasin Liana kitarri häälde panna. i guess mul tuli suht hästi välja, aga Liana, ma luban, et võtan selle ükskord kaasa ja lasen Oskaril ära häälestada, kui mul midagi metsa läks.
no igatahes ma ei taha enam kooli minna. ma lähen sinna nii vastumeelselt kui veel saab. ja mind ei sunni mitte miski.
I hate that feeling. The feeling when you’re sad, but you have no idea why. You just are. And in your mind, you’re thinking of all the bad things in your life and apply it to your emotions, making you even more sad. Then people ask you what’s wrong and you have nothing to say. You end up, sitting there, quiet, while it seems as if everyone, but you, is happy.